Tihti tunnen, et alati ei olegi tarvis kirjutada sündmustest endist, vaid pigem emotsioonidest, tunnetest ning tõdemustest, mis nende kaudu avalduvad. Käisin täna oma armsa sõbraga Draamateatris vaatamas lavastust “Varesele valu…”, milles tundsin nii mõnigi kord ära iseenda, mõne oma sõbra või tuttava. Seal oli palju punkte, mis äratasid minus nii mõnegi elava emotsiooni ja mis panid mind oma enda elu üle mõtlema ning seda analüüsima. Üks point, millega olen juba ise natuke aega tegelenud, sest minu üks armas hetkel kaugel kaugel teisel mandril viibiv sõber ning üks minu joogaõpetajatest tuletavad seda tihti meelde. Nimelt siis iseenda ning elu liialt tõsiselt võtmine. Teadagi on mul olnud päris palju vaba aega pärast seda, kui lõpetasin baka ära ning kohustusi jäi palju vähemaks. Jah, olen olnud viimase poole aasta jooksul vist 7 nädalat välismaal, kuid Eestis olles olen loonud endale võib-olla et liigagi palju vabadust, millega ma hetkel kõige paremini hakkama veel ei oska saada. Kuid step by step õpin seda hindama. Aga milleni ma jõuda tahtsin on see, et üksi iseendaga palju aega veetes olen jõudnud liiga tihti ülemõtlemiseni, mille läbi teen ennast liialt tähtsaks, mistõttu vahel tundub, et kogu elu tiirlebki vaid minu ümber, probleemid tunduvad kohati käsiteldamatult rasked ning õnnelik olemine näib olevat ühel hetkel täiesti võimatu. Ülemõtlemise tagajärjel muutuvad mõned õhkujäänud küsimused probleemideks, mida võtan isiklikult, sest minu mõttemaailm on suutnud luua mingisuguse kujutluspildi, mille on valla päästnud hirm. Ükskõik missugust liiki see ka poleks. Hirm eristuda, hirm massi sulanduda, hirm jääda märkamatuks, hirm, et mind ei võeta tõsiselt, hirm jääda üksi. Vahet pole, aga märksõnaks jääb hirm. Täna laval ütles Piret Krumm, et depressiooniga aitab toime tulla looduses käimine: tähtede vaatamine, metsas jalutamine, märkamine, et meie ümber on midagi nii suurt, midagi nii ilusat. Meil on võimalik olla osa sellest, kui me vaid valime seda kogeda. Jah, suurema osa oma päevadest olen ma tänulik kõige ilusa eest, mis mu elus on, kuid alati on ju hetki, mil kassib ära. Kuidas aga leida seda balanssi elus, millest rääkis ka Henrik Kalmet, ma veel päris täpselt ei tea. Sest nagu mainis temagi karakter, siis eufoorilisest seisundist on see pauk allapoole neutraalsuse piiri veelgi raskem, tõenäoliselt oleks hea elada tasasel lainel, kuid siin jääb jällegi küsimus, et mis see hea ikkagi on. Kõik on ju suhteline ning sõltub taustsüsteemist. Aga kindel on see, et mida vabamalt, mida kergemalt, ületähtsustamata võtame elu, iseennast ja oma tegemisi, seda õnnelikumad me oleme ning seda lihtsam on kogeda vabadust. Ennast kõrvalt vaadates näengi, et ma ei oska lihtsalt niisama olla. Ma justkui tunnen, et see on aja raiskamine. Kuid küsimus on, et kas ikka on? Aeg iseendale on väärtuslikum kui ükskõik mis muu.

Märgata inimest enda kõrval, teda aidata, talle heast südamest midagi pakkuda: see on miski, millega meist väga paljud toime ei tule. Pigem on näha hädasolija üle naermist, lõõpimist, käskimist, et oma probleemid perspektiivi pandaks ega halataks mõttetute asjade üle. Mida aga mina tunnen, siis ikkagi algab kõik sisemusest. Vahet pole, kui ka väliselt kõik korras on, see pole mingi näitaja. Kui ikka rahu südames pole, siis jah, halamine ei aita, kuid selle ärevuse või lihtsalt ebamugavustunde vabastamisega tuleb tegeleda, sellega tuleb tööd teha. Teadagi, et meie õnn tuleb meie endi seest nagu ka kõik teised tunded ja emotsioonid. Kui tunned, et keegi tekitab sinus halba emotsiooni, siis teadvusta endale, mida sa tunned ja katsu enda seest üles leida põhjus, miks sa sedasi tunned, mitte ära otsi viga teises inimeses, kelle muutmine pole mitte kellegi teise kui tema enda võimuses.

Ma olen täiesti veendunud, et maailmas on olemas miski või keski kõrgem jõud. Minul ei ole vahet, kuidas keegi seda nimetab või millist jumalat ta usub. Minu silmis on tähtis usk, on tähtis usaldus, ent samas ka arusaamine, et jah, me oleme siia ilma loodud, kuid me ka ise tahtsime siia tulla ning me ise saame teha selles osas palju ära, mis meie elus juhtub. Siin tuleb mängu muidugi paradokse, sest miski pole ju juhuslik ning kõik inimesed ja sündmused tulevad meie ellu mingi kindla põhjusega just selleks ette nähtud ajaperioodil, ent meil on siiski valikud, meil on dirigendikepp, millega saame juhtida seda pala, mida mängime. Universumi tasub usaldada, seda peabki tegema, ent iseend peab täpselt sama palju usaldama. Või nagu mulle meeldib seda väljendada kui usaldust elu vastu. Kõik läheb täpselt nii nagu minema peab, ei maksa teha suuri plaane, seada liialt suuri eesmärke. Ent maksab hoida end tegevuses asjadega, mis teevad õnnelikuks, end väljendada läbi ükskõik missuguse loomingulise vormi ning mis mulle veel tundub, et võiks olla, on erinevate asjadega tegelemine. Erinevate asjade proovimine. Sa ei tea, kas miski maitseb sulle, enne kui see pole su maitsemeeli puudutanud. Mina tean ennast kui kedagi, kel on raske tulla mugavustsoonist välja, sest noh, seal on ju hea ja mugav istuda. Ent aeg-ajalt ma ikkagi võtan endale õnneks vastu väljakutseid, mis tõepoolest avavad jälle nii palju uusi uksi ning mille kaudu tekib erinevaid mõtteid, missugust rada tallama hakata. Alati on võimalusi, alati on inimesi, kellele pakuvad sinu ideed huvi, tihti jääb lihtsalt puudu julgusest nendega välja tulla. Miks ma aga otsustasin taaskord välismaale tööle minna, oligi seepärast, et tulla turvatsoonist välja, et luua enda reaalsust veidi aega mujal, et näha maailma erineva külje alt, et siduda enda suur kirg, milleks on reisimine, tööga ning et kasutada ära seda vabadust, et ma üldsegi saan minna. Olen noor ja miski ei hoia mind kinni. Kui ma praegu ei lähe, siis ma võib-olla ei lähe kunagi. Seega teen selle praegu ära, et siis millalgi mõne aja pärast armsasse Eestisse tagasi tulla. Mõtlen, et see ei olnud niisama, et ma põhikooli ajal kõige suurem Eesti patrioot olin. Meie kultuur ja keel, meie inimesed ja hingus, on mulle sügavale sisse pugenud ning siia ma tulen alati rõõmsalt tagasi ja siia ma tahan jääda. Loodetavasti antakse mulle suve jooksul piisavalt puhkust, et saaksin kasvõi nädalakese ikka kodumaa suve ka nautida :).

Kodumaal olemine on samasugune rikkus kui siit äraolemine. Samas ei saa neid kaht ju tegelikult isegi võrrelda. Kõik oleneb, missuguses etapis sa eluga oled, millist reaalsust oled endale loonud ning mis on sinu jaoks just praegusel hetkel oluline. Tegelikult on ju kodu täpselt seal, kus on sinu süda. Mis aga Eestis on suurepärane, on võimalus kogeda eestikeelset teatrit, eestikeelset muusikat, mida teevad sinuga niivõrd sarnased, samas erinevad, inimesed. Aga tõepoolest, eestimaine teater on luksus, mis mind isiklikult puudutab palju rohkem kui välismaine. Olen õnnelik, et viimasel ajal olen saanud nii Von Krahli kui ka Draamateatri lavastustel kogeda ja tunda sügavaid emotsioone kui ka sügavalt ja südamest naerda, et olen kuulnud mängimas ja laulmas imelisi muusikuid, kes puudutavad sügavamalt kui sõnad seda teha suudaksid ning olen näinud tantsimas noori andekaid tantsijaid, kes läbi liikumise väljendavad seda midagi, mida jällegi verbaalselt väljendada polegi võimalik. Kõik on energia, kõik on vibratsioon, kui õppida seda tunnetama, mitte ainult mõttetasandil analüüsima, kogeme just seda midagi erakordset, mis aitab püsida hetkes ja mis teeb südamest rõõmsaks.

Täna oli hea päev! Joogafestivalil sai oldud koos funcsterite perega, kellest nii mõnigi on mulle reaalne südamesõber, õhtul sai aega veedetud oma kõige viisakama sõbraga ning hilisõhtul oma ühele parimatest sõbrannadest autojuhti möngides ütles ta mulle, et just mina aitan tal leida tasakaalu, olen talle suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks. Raske on lihtsalt öelda aitäh selle kõige eest. Aga just seda ma praegu tegema peangi. Aitäh. Aitäh. Aitäh. I love you too! ❤

Blogi Mõtisklused