Hei!

Naljakas ikka, kuidas elu muutub. Aasta tagasi rääkisin veel suure õhinaga, kuidas jäängi tõenäoliselt eluks ajaks Tartusse elama, nüüd aga tean vaid seda, et ees ootab tundmatus ja  tõenäoliselt püsivalt Tartusse ei naase ma enam kunagi. Nüüd ongi nii, et mul on juhendada veel 6 viimast tundi ning siis on treeneriametiga teadmata ajaks kõik. See on kohati ikka isegi väga kurb, sest ma jumaldan seda, kuid tean, et pean sellel laskma minna. Like Master Yoda once said: “Learn to let go of everything you fear to lose”. Ja nii ongi. Kui see on üks minu tõelistest kutsumustest, siis ei kao see kuhugi, vaid õigel ajal tuleb jälle võimalus sellega tegeleda. Ma kavatsen anda 110%, et minu viimased tunnid oleksid nauditavad ning inimesed lahkuksid sealt hea emotsiooniga. Ma ise kaifin seda ja tahaks südamest loota, et ka kõik need, kes mu tundi tulevad, saavad sealt samasuguse energialaksu. Ahjaa, ning kes veel ei ole proovinud SUPboardil joogatada, siis tulge tundi! Teen Tartu Arcticus Body&Mind nädala raames neljapäeval ja pühapäeval tunni, luban, et see on megalõbus ja igav ei hakka!

Vahepeal käisin ära ka Prantsusmaal. Terve reisi olin haige, kuid see ei takistanud seda nautimast. Ma olen hakanud reisimist nii igapäevaselt võtma, et elu vist tuletas meelde, et võimalus reisida on kingitus ning seda ei tasuks võtta lihtsalt niisama iseenesest mõistetavalt. Mäed on võimsad, paragliding on megaäge, lumelaud on sõber, Birx on nunnu ja üldse, mul oli tõepoolest vahva ja hea feelinguga reis, kuidagi ei tahtnud sealt naasta. Kuid kui oli aeg koju minna, siis universumipoiss lajatas mulle järjekordse õppetunni. Kuidagi oli niiviisi juhtunud, et kogu grupp, kus oli üle 30ne inimese, lendas minust 9h varem koju. Miks mina aga ootamatul kombel Genfis mõnedki head tunnid kauem veetma pidin? Seekord usun, oli see seetõttu, et mulle õpetada kannatlikkust. Mul on sellega tihtilugu probleeme ja ma tahan kõike kohe saada või siis vähemasti teada, et mis saab, millal saab, kuidas saab jne. Mul on kuidagi raske leppida teadmatusega. Sellega, et elus pole kontrolli, et kõik läheb nii nagu minema peab. Kuigi jah, paradoks on siiski selles, et meil on dirigendikepp ja me saame suunata kõige kulgu.

Üha rohkem aga õpin teadmatust austama ja seda hindama, elama päev korraga. Näiteks ei tea ma oma uuest tööst just liiga palju ning see on põnev. Pool aastat täielikku seiklust ja sealt edasi on mul vabšjee vaba kava. Tee mis tahad. Mul on mõtteid, kuhu reisida, mida teha, miks teha. Aga ma hoian kõik uksed avatuna ja otsustan siis, kui esimene hooaeg uuel ametil on möödas. Eks näis, mis tunded ja mõtted mind siis valdavad ning missugune samm just sel hetkel õige tundub.

Minek on mul siis 15.aprillil, ostsin juba ka lennukipileti ära. Lendan esialgu Sloveeniasse, kus mul on treening ning eks me siis näe, kuhu ma täpsemalt edasi suundun. Kindlasti katsun võimalikult palju blogi kirjutada ja oma kogemusi jagada. Aga kuna mul on veel veidi üle kahe toreda nädala Eestimaal olla jäänud, siis keskendun sellele ajale siin. Külastan armsaid inimesi, käin teatris, kontserditel, trennis ja naudin elu. Ahjaa, tartlased, ära kolin ma siis 3.aprillil, et pärast seda mind armsas ülikoolilinnas mõnda aega kindlasti ei kohta. See linn on mu ellu toonud nii palju selgust, nii palju kogemusi ja inimesi, nii palju muutust ja eneseavastust. Milline imeline paik! Olen südamest tänulik!

Mis ma ikka oskan veel öelda, vist ainult seda, et ees ootab järjekordne nädal täis imelisi inimesi, meelelahutust, muusikat ja trenne. Mis ma veel tahta oskan? 🙂

Blogi Mõtisklused