Hei!

Nüüd on nii, et ma tõepoolest olen valmis minekuks, kuigi aega on veel veidi üle kuu aja. Miks ma aga nüüd valmis olen? Kui eelmisel kolmapäeval täiesti ootamatult Tartus Ülikooli tänaval oma esimese parkimistrahvi sain, siis korra tundsin ebamugavust, seejärel kontrollisin, kas tõesti parkisin valesti, seejärel naeratasin ja tõdesin, et võtan seda kui märki, et on aeg loobuda autost, loobuda Tartu elust, minna mõneks ajaks eemale ja luua iseenda reaalsust kusagil mujal. Kodu on seal, kus olen mina. Või midagi sellist. 🙂
Ma veidi pelgan, vahel natuke muretsen, aga enamasti olen põnevil ja valmis uute inimeste ja olukordadega kohtuma. Kui see on kindel, et 15.aprillil istun jälle lennuki peale ja suundun Sloveeniasse, siis mis sealt edasi hakkab saama, ma tõepoolest ette näha ei oska.

Olen aru saanud, et minu eluetapp Tartus hakkab tõepoolest lõpule jõudma ning on aeg suunduda edasi. Kui veel aasta tagasi olin üpriski kindel, et Tartu on minu koht, siis peab tõdema, et enam ma sedasi ei tunne. Tartu on mulle armas ja Tartus on pooled mu lemmikinimesed, ent seal ei valda mind rahu. Ma ikkagi unistan, et ühel hetkel kolin elama metsa sisse, kusagile, kus pole liiklusummikuid, parkimistrahve või suuri kaubanduskeskuseid. Kus see täpselt olla võiks või millal ma sinna suundun, ma ei tea, kuid seda ütleb süda, et sedasi võiks olla. Praegu olen ikkagi plaaninud, et vähemasti aastaks, miks mitte isegi kaheks, lähen ikkagi välismaale. Tõenäosus on suur, et selle aja sees vahepeal korraks ikka kodumaale jõuan, ent tahan sellise suurema rändamise ühe korraga ette võtta. Nagu ma olen aru saanud, siis hetkel ei püsi ma pudeliski paigal, näiteks veebruaris veetsin Eestis täpselt poolteist nädalat: käisin ära Itaalias, Amsterdamis ja Šveitsi Alpides. Juba vähem kui kahe nädala pärast aga suund Prantsusmaa poole. Mis saaks olla õigem, kui siduda reisimiskirg oma tööga? Just seda ma teengi ning olen äärmiselt tänulik, et mulle selline võimalus anti. Kohale, kuhu kandideerisin, oli 200 soovijat, kellest välja valiti 17. Mina olen üks neist ning panen kogu hinge, südikuse ja südame sinna, et pakkuda parimat elamust nii endale, kui inimestele, kes seda kõike koos minuga kogema tulevad. Vägev võimalus igatahes ja olen tõepoolest õnnelik!

Tegin eelmisel nädalal kehale puhastust. Sõin vaid toortoitu ja kuulasin, vaatasin ning jälgisin, kuidas mu keha käitub. Kõik hakkas suhteliselt kiirelt toimima ülihästi ja enesetunne on uskumatult hea ning värske. Keha on kerge, joogatada seda mõnusam ja hõlpsam. Kuid kuna armastan liialt maitsenüansse, siis olen jälle küpsetatud toidu peal tagasi. See on minu jaoks pikk teekond, mis puudutab toitumist. Süüa teadlikult, austades oma keha, austades toitu, tänades toitu. Tegelen sellega ja iga päevaga muutun üha elutervemaks.

Miski pole juhuslik. Miski pole kellegi teise loodud. Meie ise loome omaenda reaalsust ja väga tugevat mõjutame seda oma soovide ja mõtetega. Täiesti reaalne näide on mul tuua jällegi tänasest päevast, mil mu väikevend absoluutselt eelkooli minna ei tahtnud. Ju tema soov ja sõnum universumile olid niivõrd selged ja tugevad, et sinna ta täna tõepoolest ei jõudnudki. Käisime tema ja emaga Tuhalas, kuid ema otsustas valida tee läbi Kiili, mis oli kaetud lume, jää, vee ja ma ei tea mille seguga ehk siis ei saanud seal sõita kiiremini kui 30 km/h. Reaalsus oligi see, et venna kooli ei jõudnud ning tema soov läks täide 🙂

Vahva on see eluke! Olen käinud palju teatris, kontserditel (6 korda viimase kuu aja jooksul!!!) ja nüüd ka joogatamas. Läbi nende on mul lihtsam tulla kohale hetke ja selles püsida. Alati on aega, alati on võimalus. Meil kõigil. Vaata, millele su aeg, võib-olla ka raha, kulub, ning tee omad korrektuurid. Enesega töö on lõputu, vahel tasub seda endale lihtsamaks teha. Leia enda jaoks toimivad meetodid ning tegele nendega. Kasuta lihtsaid harjutusi alateadvuse muutmiseks (näiteks võib istuda maas sirge seljaga, panna kokku neljada sõrme ja pöidla ning 7x endale midagi sisendada (a’la märkan nüüdsest headust enda ümber või olen rõõmus sooja kodu eest), mille läbi jõuab see mõttetasandilt sügavamale.

Ja lõpetuseks mõned lugemissoovitused:

Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin “Iga sinu tunne loob sind ennast”
Neale David Walsh “Jutuajamised jumalaga. Ebatavaline dialoog”
Robin Sharma “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”
Kristiina Ehin “Paleontoloogi päevaraamat”
Hedvig Evert “Õnnekunstnik”

Vast piisab viiest praegu, kel huvi, siis on mul veel palju palju soovitusi 🙂

Ja aitäh teile, kes te loete üldse seda blogi. Ja aitäh teile, kes te vahel tagasisidet annate. Teadke, et minu jaoks on see väga väga oluline ning läbi kõige selle kasvan ning arenen ma palju. Olen rõõmus, kui aga keegi teine siit veel inspiratsiooni saab. Ning nagu ütleb Kristiina Ehin, siis inspiratsioon ja improvisatsioon on lahutamatud, laske neil tulla peidust välja ning tehke imetegusid. Looming hoiab meid tervena, ärgem kartkem end väljendada. Loo alati ka siis, kui sul pole kindlat sihti, kindlat eesmärki, kindlat põhimõtet, kuhu tahad jõuda. Lase improvisatsioon valla ning lihtsalt tunne rõõmu tegemisest.

Mis sa arvad, kuidas minu postitused sünnivad? 🙂 Väga tihti võtan lihtsalt lahti lehe create new post ning kirjutan seda, mis kusagilt minuni tuleb. Nii lihtne see ongi 🙂

Blogi Mõtisklused