Kui ma 15.jaanuaril käisin sõbrannaga, kellega teed jälle täiesti juhuslikult üle pika aja kokku juhtusid, kuulamas Carrot Lightsi NO teatri jazzklubis, avanes minu jaoks uus teekond täis kultuuri. Ehk siis olen viimase kuu aja jooksul külastanud nii palju kontserte ja lavastusi, kui vähegi võimalust on olnud. Järgneva kuu sisse on juba ostetud piletid viiele lavastusele ning olen avatud erinevatele teistelegi sündmustele ja etteastetele. Miks ma sellest aga kirjutan? Minu jaoks on muusikal ja teatritükkidel ikka imeline jõud. Jõud tuua mind kohale praegusesse hetke. See annab võimaluse tajuda mingisuguseid kõrgemaid vibratsioone ning elada läbi erinevaid emotsioone. Sel ajal ununeb mul nutitelefoni olemaolu ja ma olen lihtsalt niivõrd kaasatud sellest, mis laval sünnib. Nii tihti kui võimalik tänan ma inimesi, kes midagi niivõrd võrratut loonud on. See pole alati minu jaoks lihtne minna rääkima kellegagi, kes on ju nö staar, kes tundub keegi kõrgemal seisev inimene olevat. Aga sisimas ma tean, et ta on inimene nagu ma isegi ja see tähendab palju, kui silmast-silma öeldakse aitäh ja jagatakse, mida tunti, mida kogeti. Mina olen alati siiralt õnnelik, kui keegi pärast trenni tuleb tänama. Ma hindan neid julgeid ja siiraid inimesi nii väga ning just see annab juurde indu ja motivatsiooni edasi tegutseda, sest ma tean, et kellelegi läheb see korda. Seda suurema rõõmuga ma teen seda, mis mulle meeldib, seda rohkem kasvab usaldus elu vastu, et kõik läheb hästi, isegi kui tuleviku osas ei ole ees kindlat plaani või sihti, on lihtsalt usaldus ja kulgemine.

Miski ei ole juhuslik. Kõik inimesed ja sündmused meie elus on põhjusega. On neid, kes ilmuvad täiesti üllatuslikult eikusagilt, on neid, kellega teadlikult kontakti lood, ent see ei tähenda, et see kõik poleks ette määratud. Mul on juba kogunemas nimekiri inimestest, kellega soovin kohtuda, vestleda, arutleda, luua. Kellelt tahan küsida, et kuidas nad on oma elu elanud, kuidas nad on jõudnud sinna, kus nad on ja tegelevad sellega, millega tegelevad. On nii palju inspireerivaid persoone, kellelt tahaks kuulda, kellelt ammutada inspiratsiooni, kellelt saada jõudu sammuda oma rada. Kuna elu on pidev muutus, siis muutun ka mina ühes sellega. See tähendab, et ka minu rajal on ees kurve, on kõrgeid mägesid, mida mööda üles ronida, on mõnusaid laskumisi, mil jahutaval tuuleiilil lasen juukseid sasida. Mida ma aga püüan saavutada, on õnnetunne. Naine saab aga õnnelik olla vaid siis, kui ta jagab armastust. Jagab seda teistele, kuid eelkõige iseendale. Naises on peidus tütarlaps, perenaine, kuninganna, armastaja. Need kõik pooled minus on olemas, kuid hetkel, ma tean, ei valitse nende vahel tasakaalu. Ma pean palju töötama enesearmastuse poolega, et seda saaks edasi anda ka teistele. Ja just nüüd, kui ma sellega teadlikumalt tegelen, kinkis mu armas sõbranna mulle kristalli, mis toetab seda. Kas pole imeline, et maailmas kõik toimib täpselt selliselt nagu sul parasjagu vaja on? 🙂 Ma olen senimaani end liialt defineerinud füüsilise keha kaudu. Mul on olnud ja on siiani raske suhe toiduga, eriti ülesöömisega. Mida rohkem ma aga endale teadvustan, et mitte söök ei tee mind paksuks või ebaterveks, vaid seda teeb minu suhtumine sööki ja üleüldse elusse, seda tervemaks ma saan, seda teadlikum ma olen. Mida rohkem ma mõistan, et ma ei ole mu tunded, mõtted ega emotsioonid, seda taiplikumaks ma muutun ja jõuan lähemale oma tõelisele minale – oma hingele. Ning miks ma alustasin kirjutamist muusikast ja teatrist, on just seetõttu, et need vibratsioonid ja laval loodav energia on suutnud mind viia eemale sest füüsilisest ja emotsionaalsest tasandist ning võimaldanud kogeda hoopis midagi teistsugust, midagi ülevamat. Olen täheldanud, et tänapäeval on kunst nii palju muutunud. Nii palju rohkem on sisse toodud vaimsust, otsinguid, avastusi. Üha julgemalt avatakse end ja lastakse publikul minna enda sisse, iseenda otsinguile. Problemaatiliseks võib küll osutuda see, et neil otsinguil laseme liiga palju end mõjutada mõtetel, ega kuula südame häält, millel on niivõrd suur jõud, et seda ei anna sõnadesse panna.

Südamesse jäävad pidama erinevad energiad ning kui neid ei vabasta, jäävad need sind kimbutama kogu eluks. Väga ehe näide on mul tuua sellest reedest. Olin just eelmisel ööl maandunud Tallinna lennujaamas – käisime isaga Amsterdamis, mis oli imetore! Ning jah, ma sõin muffinit ja see tõepoolest mõjus ka. See selleks. Reede hommikul istusin aga bussi peale, et mõneks tunniks sõita Tartusse, et juhendada mulle väga südamelähedast reedest YOGAFUNCi. Enne trenni aga käisin korra läbi Miss Valentine’i ürituselt, mida mu tädi ja täditütar vaatama olid tulnud. Et aga õigeks ajaks MyFitnesisse jõuda, pidin tädilt auto võtma. Istun rõõmsalt rooli ja ohohohooo, manuaalkäigukast. Momentaanselt tekkis südamepiirkonda selline pitsitav tunne. See tunne nagu sees läheb õõnsaks ja noh teate küll, vastik on. See oli täpselt see tunne, kui ma kunagi õppesõitu tegin ja suurtel ristmikutel autot välja suretasin ja tohutu signaalilaviini osaliseks sattusin. See kõik vallandus taas ja tõesti väga halb ja ebakindel oli sõita. Kohale ma jõudsin, kuid see kuidas mu vasak jalg värises ning kuidas ma seda praktiliselt kontrollida ei suutnud, oli uskumatu. Tagasi sõites üritasin ma selle energiaga tegeleda, kuid siiski päris vabaks ma seda lasta ei suutnud ning Tallinnasse lasin rõõmsalt tädil roolida, sest sees oli see vastik tunne. Minu sõnum on aga lihtne, nende energiatega seal südames tuleb tegeleda, sest kujutate pilti, kui neid seal enam ei ole ja saab elada lihtsalt rõõmu- ja armastusetundes?

Esimene samm, kust alustada oma vaimset teekonda, on tõenäoliselt tänulikkus. Tänulikkus, et oled. Vaata korraks enda ümber. Mis sul olemas on? Tõenäoliselt külluslikult seda, mida vajad. Muidugi on perioode, mil kõik tundub halvasti ja see on okei. Alati ei saagi kõik roosamanna olla, kuid õnnelikkus on valik. Kui valime olla õnnelikud, siis seda me ka oleme. See ei tule kusagilt väljast. Mitte keegi teine meid õnnelikuks ei tee. Kui õpime end armastama ja seda siis ka teistele jagama, alles siis saab tulla tõelisest armastusest loodud side. Ükski muul eesmärgil kui armastus loodud suhe, ei ole sügav ja siiras. Usalda elu niivõrd palju, et uskuda, et sa saad hakkama. Tihti mõtleme, et endale elus midagi lubada, peame selle nimel nägema palju vaeva ja töötama nii, et veri ninast väljas. Ma leian, et ei pea. Kui on olemas usk ja usaldus, siis maailm pakub meile just täpselt seda, mida meil vaja on. Ei väsi kordamast, et mõttejõul on niivõrd tugev jõud, et see viib täide nii need head soovid kui ka mõtted ning toob ringiga tagasi halvad. Seega tõepoolest, ole teadlik sellest, mida ja kuidas sa mõtled. Samuti pea meeles, et tasub mõelda jaatavas vormis – kui ütled, et mulle ei meeldi see töö, mida ma teen, siis universum kuuleb seda ikka jaatavalt. Parem oleks lausuda, et ma soovin, et ma leiaks endale uue meelepärase töö. Mina alles õpin jaatuste lausumist, kuid üllataval kombel olen märganud, et sõna jõud on tõepoolest niivõrd suur, et läbi jaatuste hakkad uskuma millegi reaalsusesse, mida varem võimatuks pidasid.

Tänapäeval on kuidagi väga moes multitask’ida ning kuidagi väga kõrgele on asetatud ekstraverdid. Ma tahaks pigem rohkem näha seda monotask’imist ja seda, et ka introvertidele antaks rohkem võimalust olla omaette ja teha oma asja, millega hiljem siis särada. Kui teeme mitut asja korraga, ei pühendu me neist ühelegi 100%. Seda nägin ma ka juba koolis eksamiteks “õppides”, näppides nutitelefoni samal ajal inimesega vesteldes või autoga sõites, söömise ajal rääkides või telekat vaadates jne. Millegipärast kiirustame ma ei tea kuhu, teeme asju üle jala ja unustame vaadata aknast välja ning lihtsalt olla. Mõeldes raamatule “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”, meenub mulle harjutus roosiga. Iga päev võtad värske roosi kätte ja lihtsalt vaatad seda vähemalt viis minutit. Pühendud roosile, oled temaga, nuusutad teda, vaatad tema õit ja vart ning lihtsalt oled. Kui paljud seda suudaks? Sidusin selle teema ekstra- ja introvertsusega, sest introverdina tajun veel eriti, et mul on väga vaja olla omaette ja pusida üksi omade asjade kallal. Niivõrd palju geeniusi on samuti olnud pigem introvertsed ning mõelnud välja asju, millest praegu väga lugu peame. Ma absoluutselt ei kutsu üles sellele, et kõik nüüd vaid üksi nokitseksime omas nurgas ja unustaksime koostöö, vaid ma nendin olukorrale, et kõigile ei sobi alati grupis mõtlemine või pidevalt avalikult esineda. Muidugi peaks seda vahel tegema, samuti on koostöötamine ja ideede jagamine tõenäoliselt võtmeks millegi imelise sünnile, ent tihti tuleb anda võimalus vaikselt omaette prototüübini jõuda. Ma küll töötan alal, kus pigem arvatakse, et peab olema ekstravert, aga absoluutselt mitte. Keegi meist pole 100% üht tüüpi inimene ning erinevates olukordades laseme avalduda erinevatel minadel, kes kõik on tõelised. Ma naudin südamest treeningute juhendamist ja selle läbi inimestega suhtlemist ning kontakti saamist, ent samas naudin ma ka üksi kodus õhtustamist, raamatu lugemist ja luuletuste loomist.

Mu elu on hetkel nagu Ameerika mägi või veneaegne troll. Kord raputab, kord lisab kiirust, kord aeglustab ning tõenäoliselt lõpuks jõuab turvaliselt lõpuni. Mul on hetki, mil tunnen, et tahan vaid Eestist ära, siis on hetki, mil tunnen, et tahan siin olla. Praegu aga hakkab kuidagi kohale jõudma selgus, et elada tahan ma ikkagi siin, armsal Eestimaal. On põhjus, miks ma just siia sündisin. Ometi on mul sees suur kirg reisida, avastada maailma, teisi rahvusi ning kultuure ja seeläbi avastada rohkem iseend. Seetõttu ma ka mõneks ajaks välismaale tööle lähen ning teen endast kõik võimaliku, et vabatahtlikuks minna kodust eemale. Ma tahan võtta aasta või kaks ja rännata, avastada, üllatuda, kogeda, hingata, rõõmustada. Ma ei tea, kuhu ma täpselt lähen, mis minust saab või kuhu ma kodumaal elama jään, kuid küll see vastus minuni jõuab. Tean vaid, et on õige aeg minna, kuigi see pole tegelikult mulle üldse mitte lihtne.

Tänane päev oli imeline ning homne on vähemalt sama ilus, sest praegune hetk on ju kõige õnnelikum hetk minu elus – see on ainus hetk, mis mul on. Aitäh, Marianne, et minuga puudutavat kontserti kuulama tulid. Laura ja Joel Remmel tegid täna jälle midagi müstilist ning tõid rahu ja kohalolu. Ilusat sõbrapäeva ja nautimusi täis uut nädalat. Pea meeles, sul on aega vaadata roosi või loodust, veel rohkem on aega kallistada ja jagada soojust. Alusta hommikut tänutundega ning scrolli Facebooki ja Instagrami newsfeedi alles siis, kui iseendale oled teadvustanud, et oled kohal siin ja praegu. Pea meeles, et sa ei oma siin elus midagi, et sulle on vaid antud võimalus kasutada asju ja koos läbida oma teekonda teatud inimestega. Nad keegi ei kuulu sulle, vaid see on õnn, et nad olemas on. Ole tänulik! 🙂
Lähen uuel nädalal joogatama, jee!

 

Võta aega 🙂

 

 

 

 

Blogi Mõtisklused