Ma jõudsin oma reisidelt tagasi koju juba veidi üle kuu aja tagasi ja terve see aeg olen mõelnud, et ma kirjutan kindlasti ühe meeldejääva ja puudutava blogipostituse.
Tegelikult mõtlesin isegi, et hakkan iga nädal blogisse midagi kirjutama, sest aeg, mil kõik kodus oleme, on ju ideaalne, et olla produktiivne, et palju lugeda, kirjutada, luua, õppida, trenni ja joogat teha, mediteerida, osaleda kõikvõimalikel workshopidel ja üleüldse imeinimeseks hakata.

Reaalsuses kujunesid esimesed kaks nädalat, kui ka kohustuslikus karantiinis pidin olema, pigem kõige hea ja parema söömiseks, Skype’i pidudeks, kitarri mängimiseks ja lõputult pikkadeks jalutuskäikudeks. Mõne online jooga tunni tegin ka kaasa, aga produktiivsusest oli asi kaugel. Tundsin end suisa halvasti, et ei osalenud kõikidel tasuta seminaridel, et ei söönud tervislikult, et ei kirjutanud iga päev uusi luuletusi, et ei kirjutanud blogi, et ei õppinud midagi uut. Kuni lõpuks sain aru, et mul oligi vaja paari nädalat, et lihtsalt olla, et lasta kõigel reisil kogetul ja õpitul seedida, kinnistuda. Et olla natuke aega omaette ja mitte kogu aeg suhelda.

Tänaseks olen jõudnud endaga taaskord väga heasse kohta. Ma loen iga päev, isegi olen kirjutamise juurde tagasi jõudnud, söön hästi, liigun palju. Muidugi on kurb, et me praegu kogu perega Jaapanis ei ole: reis, mida planeerisime rohkem kui pool aastat jäi toreda COVIDi tõttu ära, kuid samas märkan ma ka nii palju positiivset, mis minuga toimumas on just põhjusel, et olen kodus.
Mul nagu ka väga paljudel teistel reisihimulistel hingedel, pole õrna aimugi, millal taas lennuki peale saame istuda ja seiklema minna. Kui praegu peaksin olema Jaapanis, siis järgmisel nädalal oleksin tegelikult pidanud lendama juba USAsse ja sealt edasi Kanadasse, aga ka selle kõigega on cancel. Praegu olen kodus ja loon rahu sellega, mis on. Ja tegelikult ongi kõik hästi. Meil on teineteise jaoks rohkem aega ja mitte keegi minu ümber pole enam nagu orav rattas. Märkame, räägime, oleme olemas. Peatume, puhkame ja vaatame päriselt enda sisse. On aeg, mida meist paljudel pole kunagi olnud ja see ongi hirmutav. Jah, ma tean, et rahaliselt on raske ja majandus on kokkukukkumise äärel ja kõigil meist pole kodus internetti ja kõik muud hirmutavad õudused, mis selle olukorraga kaasas käivad, jah ma olen selle kõigega kursis.
Kui sa aga mind natukenegi tunned, siis sa vist juba tead, et ma olengi see puukallistajast hipi, kes keskendub ikka positiivsele, mis kogu see uus maailmakorraldus kaasa toob.
Ma ei hakka laskuma kõikidesse vandenõu teooriatesse või sellesse, mida mina arvan, mis tegelikult toimub, vaid ma tahan välja tuua, kuidas see minu reaalsust mõjutanud on. Meil kõigil on õigus arvata sellest kõigest, mida me vaid soovime, kuid minu suurim palve on mitte kedagi maha teha, rünnata, arvustada selle pärast, et ta näeb olukorda teistsugusena kui meie. Kui me mõistame, et iga inimene annab endast praegusel hetkel parima, mis ta oskab, suudame ka kõikidesse enda ümber suhtuda palju mõistvamalt, leebemalt, armastavamalt. Ehk me kõik oleme oma eludes, oma tunnetuses, tajudes erinevas kohas ja me peaksime end asetama selle inimese kingadesse, keda me ei mõista, et proovida aru saada tema maailmavaatest, tema perspektiivist, isegi kui me sellega ei nõustu.

Aga kuidas see minu reaalsust siis muutnud on? Võiks öelda, et väga palju, võib ka öelda, et ainult minimaalsel määral. Nimelt, kui ma muidu Eestis olen, siis ega mu tavapärane elu on ikka suht samasugune olnud nagu praegu. Kuigi ma varem käisin siiski joogatamas ja lauluringides ja hängisime sõpradega koos suuremates kampades ka, siis nüüd ikka kahekesi ja rahulikult looduses, mis tegelikult ongi minu lemmik ajaveetmise viis. Kuid samas kõik mu plaanid kevadeks, suveks, tõenäoliselt ka sügiseks löödi küll nüüd pea peale. Ehk ma ei tea, kas ma üldse saan Kanadesse elama ja tööle minna või mitte. Algul raputas see mind mõnuga, nüüd olen sellega rahu teinud. Me keegi ei tea, millal ja kuidas see olukord üldse laheneb ja kuidas maailm siit edasi toimima hakkab. Kuid kõik see, mis toimub, on mind kindlasti toonud tagasi praegusesse hetke. Enam ei ela ma selle teadmisega, et nädala, kuu, kahe või kolme pärast istun taas lennuki peale ja mind ootavad seiklused tundmatuses. Ma elan nüüd siin Eestimaal päev korraga ja seiklen siinsetes metsades ning rabades. Kuigi ma seda endale päriselt tunnistanud ei ole, siis on mul olnud palju lihtsam iseendaga sõbraks saada olles kodust eemal, veetes aega kommuunides inimestega, kellega ma hingeliselt väga sügava ühenduse loon, kuid kes ei tea minu minevikust midagi, kellega mind ei seo ühine ajalugu.

Ma ei taha absoluutselt öelda seda, et sidemed, mis ma reisides loonud olen, kuidagi vähem tähtsad oleksid või et neis puudub sügavus: absoluutselt mitte, vahel piisab vaid mõnest päevast või tunnist, et aru saada, et tegemist on 100% minu inimesega ja loodud suhe ongi hoopis teistsugusem, kui varasemalt ei tea inimese taustast midagi, tead vaid, et teie energiad, teie vibe klapib. Minu arvates algab aga tõeline töö pihta sellest, et kõik see reisidelt õpitu, reisidelt kogetu endaga kaasa võtta ka koju, sellesse reaalsusesse, kus mind teatakse veidi teistsugusena, kus ma pole julgenud end täielikult avada, täielikult vabaks lasta, kartes hinnanguid, kartes jääda inimestest ilma, sest meie vaated on erinevad, sest meie huvid on erinevad, meie uskumused on erinevad. Ja sedasi annan ma ka ise hinnanguid inimestele, kes minu elus juba aastaid olemas on olnud.

Jah, tihtilugu lähevadki eluteed erinevat rada pidi ja see on täiesti okei. Aga mõelda enda peas välja lugusid ja stsenaariume, ise teise inimesega isegi mitte vesteldes, see pole okei. Suurim õppetund, mis reisides olen saanud, on aus kommunikatsioon. Me võime kõik oma peades luua lugusid ja meile tunduvad need loogilised ja reaalsed, teisele osapoolele aga utoopiana, sest nende peas ketrab ringi hoopis teine lugu. Kui aga omavahel ausalt rääkida, väljendades tundeid ja emotsioone, jõuame tavaliselt aga hoopis teistsuguse lõpplahenduseni. Vahel on need vestlused ebamugavad, sest peame tegema end haavatavaks, peame väljendama, mis meile teise inimese juures ei meeldi, peame tunnistama, et oleme ise valesti käitunud. Teinekord aga näeme, kui väga teine osapool hindab seda, et ka meie oleme inimesed, et me eksime, et me oleme päris, et me oleme haavatavad. See loob hoopis tugevama sideme inimeste vahel, see muudab inimesed veel armastusväärsemaks.

Õige kaua arvasin ma, et kui avan oma kõige sügavamad sopid, kui luban endal kildudena puruks kukkuda, siis see, mis välja tuleb on nii kole, et keegi ei taha mind enam tunda. Lubades aga endal seda joogatreenerikoolitusel teha, lubades endal täielikult kokku variseda, rääkides väga ausalt oma tunnetest ja emotsioonidest ning saades vastu mõistmist, armastust, hoidmist: avas see mulle täiesti uue ukse. Teiste puhul olin alati hinnanud, kui nad mulle midagi seesugust usaldavad, endal seda aga kunagi teha ei lubanud, arvates, et siis joostakse minu juurest minema, siis ei taheta minu jaoks olemas olla. Reaalsus oli aga hoopis see, et see lähendas mind nendega, kes parasjagu seda kuulsid, see kinnitas mulle, et olen väärtuslik. Ma ei jäänud küll aga ootama, et just teised need killud nüüd kokku liimiksid, vaid asusin ise enda sügavamatesse soppidesse vaatama. Ma hakkasin mõistma, kust teatud mustrid, tunded ja arusaamad tulevad, kuid enam ei pidanud ma kõikide nende avastustega üksi olema. Mõistsin, et elu on ikka jagamiseks ja koos jõuame oluliselt kaugemale.

Ehk kuhu ma vist tahtsin selle kõigega jõuda, on see, et meid märgatakse just siis, kui oleme päris, kui oleme inimlikud. Just siis tekib see kõige sügavam side. Mitte siis, kui üritame olla üliinimesed, kes kõike suudavad, kõike teevad, kellele koguaeg alt ülesse vaadatakse.

 

 

Ja kui sa soovisid teada rohkem minu reisiseiklustest pärast jaanuarikuud, siis ma katsun end kokku võtta ning viimased kaks kuud Costa Rical ja USAs ka üheks postituseks kokku panna 🙂

Blogi Mõtisklused