Kui ma olin noorem, siis ma arvasin, et vabadus on teha seda, mida iganes ma tahan. Olles saanud veidi vanemaks ja küpsemaks, mõistan, et vabadus on teha seda, mida pean/mida olen loodud/määratud tegema.

10 päeva vaikust Püreneedes.

Kogemus, mida sooviks endale kinkida igal aastal. Kes mind teavad, siis ei tule vist üllatusena, et ma vaikust armastan, hindan ja austan. Kuid mitte kunagi varem oma elus pole ma olnud vaikuses nii kaua.  Ja täna tahan jagada seda kogemust, mis sel korral sain ja mõningaid taipamisi.

Ja mida ma vaikuse all silmas pean, on see, et me ei rääkinud.

28 osalejat Hispaanias Püreneede hoidvas vaikuses ei mulisenud, ei jaganud, olid iseendaga oma sisemuses, oma kogemuses.

Ma tulin suhteliselt ilma ootusteta, teadsin vaid, et saan istuda teega, saan mediteerida, mägedes jalutada ja et mu telefon võetakse kaheksaks päevaks ära. Tulin kerguses ja pigem tundes, et see saab olema üks erakordne puhkus. Puhkus see oligi, kuid kohati väljakutsuv. Suures pildis aga ülimalt meeldiv ja mis eriti äge, on see, et no tõesti, teeinimesed on maailma kõige soojemad. Kui suur rõõm ja au enda ellu jälle uued imelised hinged lubada.

PÄEVAKAVA

Mulle meeldis eriti see, et me saime ühenduda hoopis teisel tundlikumal tasandil. Saabudes polnud veel vaikuse hoidmise palvet, saime rääkida, suhelda. Meile tehti Casa Cuadrau tutvustus, väike sissejuhatus ent samas jäi teadmatus, et mis tegelikult tuleb. Et õpiksime lõdvestuma teadmatusse.

Teadmatuses on palju rohkem võimalikkusi ja potentsiaali kui teadmises.
Ehk meil ei olnud ringi, kus igaüks end tutvustab või jagab, miks ta siin on.
See tähendas seda, et enamuse inimeste nimesid me isegi ei teadnud või seda kes nad on, kust nad tulevad. Ja soovitati ka algul mitte liialt kontakti teistega luua läbi silmsideme või naeratuste.

6 päeva oli päevakava selline:

5:19 äratus
6:00 Sa Zen ehk vaikuse meditatsioon lootoseasendis sirge seljaga padjal istudes, silmad avatud fokuseeritud enda ette maha või ees istuva inimese seljal, käed Dhyana mudras
7:00 Hommikusöök (söök oli alati taimne, aašrami stiilis, nõud samuti ja neid pesime ise)
8:00-10:30/45 Qigong ja jalutuskäik/matk Püreneedes
11:00 Teetseremoonia ja loeng
13:30 Lõuna
14:00-15:30 Paus
15:30 Hiina meditsiini ja Qigongi loeng
17:00 Qigongi praktika
18:00 Õhtusöök
19:00 SaZen meditatsioon kas taaskord vaikuses, mõnel õhtul juhistega
20:00 Õhtune Zeni loeng
21:30 Puhkus

Ja sedasi esimesed 3 päeva, neljas päev oli päev looduses ehk pärast hommikusööki pakkisime lõunasöögi ja teekausi seljakotti ja matkasime vaikuses, veetsime ca 8h looduses ja tagasi tulime väikeseks puhkuseks, millele järgnes õhtusöök, meditatsioon ja õhtune loeng.

Järgmised kolm päeva järgisime taas esimese kolme päeva kava ja viimane kaheksas päev sisaldas kolme tundi meditatsiooni ning ülejäänud aeg oli vaba tegemaks, mida iganes soovid, aeg integratsiooniks, puhkamiseks, võimalus rääkimiseks ja teiste tundma õppimiseks. Kuid eelkõige üleminekuks igapäevaelu juurde naasmiseks.

Päev, mil lahkusime, ärkasime endiselt samal ajal, hommikul tund aega meditatsiooni, seejärel hommikusöök ja bussi peale ja iga üks edasi juba oma teed.

Päevakava enne retriidi algust ma ei teadnud. Keegi ei teadnud peale nende, kes varasemalt juba osalenud olid. Minu armas sõber Veiko, kes juba neljandat korda osales, ütles mulle vaid, et telefonid võetakse ära ja et see programm on ka full-on work, kuid iga teeinimese absolute must.

Sest me läheneme teele veel suurema teadlikkusega, austusega, mõistame sügavamalt miks me midagi teeme ja mõistame, et zen ja tee on üks. Ja kuigi olen end neil teemadel veidikene harinud, siis mõistan üha enam, et ma ei tea veel midagi, et nii palju on veel õppida.

Ehk kuigi ma tulin teadmises, et ma saan puhata igapäevaelust ja lõdvestuda sellesse, et ma ei pea tegema midagi muud, kui hommikul ärkama ja alistuma päevakavale, siis sain tõdeda, et esimesed päevad olid ikkagi ka väljakutsuvad. Sest inimese loomus on laisk ja ego tahab ikka seda, mis on tuttav ja turvaline. Kuid teadmatus ja ebamugavus on need, mis loovad võimalikkuse edasiminekuks ja kasvuks. Distsipliinis peitub tõeline vabadus. Taipasin nii kehalisel kui meelelisel tasandil olulisust olla sihikindel ja nõudlik, samal ajal pehme ja kaastundlik.

Kui mitmel korral meel vastu puikles, kui jälle Qigongi pidi tegema või vaikuses jalutama. Kui palju ta protestis, kui mäest üles kõndides palav oli ja kaebles, et miks keegi ei öelnud, et täna palav ilm tuleb. Miks keegi ei hoiatanud, et Qigongis fookust hoida keeruline on?
Kuid mida päev edasi, seda rohkem meel rahunes ja leppis. Taipas, et vaikuses ohvris istuda on täiesti mõttetu tegevus, sest keegi isegi ei kuule su kaeblemist. Seega ainuke võimalus oli astuda samm edasi, alistuda ja vastu võtta praktikate ja tegevuste õppetunnid ning sügavused. Kuid seeläbi kasvab jõud ja kapasiteet ebamugavusega hakkama saada. Ja keha saab tundlikumaks. Ma polnud kunagi varem Qigongi teinud, kuid pärast kolmeteist tundi praktikat hakkad näpuotsaga tajuma, kui suur väärtus seisneb tundlikkuse kasvatamisel mitte ainult teed serveerides vaid elus laiemalt. Ehk viimasel päeval mulle peaaegu, et isegi meeldisid Qigongi praktikad. 🙂

SaZen meditatsioon

Selle sirge seljaga lootoseasendis istumise meditatsiooni mõte on kõike kogeda andmata hinnangut kas mu kogemus on hea või halb. Meditatsioon ei ole hea siis, kui mul on seal kerge olla ja halb siis, kui on väga raske. Meditatsioon ei ole õnnestunud, kui ma end kordagi ei liigutanud ja ebaõnnestunud siis, kui mõte läks rändama või keha valutas ja ma pidin end liigutama. Meditatsioon lihtsalt on. Ja kõik kogemused lihtsalt on. Tema mõte on näidata, et elu pole kunagi sirgjooneline ja et ainuke võimalus meditatsioonis ebaõnnestuda on loobuda. On tõusta püsti ja minema minna. Temas õnnestuda on jääda, olla, kogeda. Ja tema tõeline väärtus seisneb selles, kuidas ma elan oma elu siis, kui ma seal padjal ei istu.

Vaid ühe kaheksateistkümnest mediteeritud tunnist istusin ma sedasi, et ei pidanudki jalgu lahti sõlmima või kaela ega selga liigutama. Loomulikult olin ma uhke oma keha üle. Et ta on tugev. Kuid mida kõige enam õppisin oli kaastundlikkus ja keha kuulamine. Oli märkamine, millal valu sees istumine loob hoopis ruumi juurde ja sellest läbiminemine on oluline ja millal tuleb lõdvestuda ja vabaks lasta. Ja sain nii sügavalt keha tasandil aru, kui oluline on teda hoida terve ja tugevana. Kuigi olen juba õige mitu aastat kandnud endaga kaasas tõetera, et tervel inimesel on 1000 unistust ja haigel ainult 1, siis nüüd jõudis see eriti teravalt kohale.
Kui meditatsioonis istumist piiravad kehalised valud, siis ei saagi seal rahulikult istuda, mõte liigub ainult sinna, kuidas ma sellest vabaks saan. Ehk meel tegeles kehaga.
Kuid oluline ei ole mitu korda ma kukun, oluline on mitu korda püsti tõusen. Ja see ongi meditatsiooni kõige suurem õppetund. Kõige suurem kogemus iga päev seal padjal istudes.

Juuli lõpus käisin Lätis ühel erakordsel yini, fastsia, helide ja somaatika koolitusel, mis õpetas mulle oma keha liigutama täiesti uue tundlikkusega. Õpetas kuulatama ja liigutama sedasi nagu päriselt minu keha praeguses hetkes vajab. Pannes teadlik kehahoiak ja liigutamine kokku on avanud minus hoopis teistsuguse tundlikkuse ning olen ääretult põnevil, kuhu see teekond mind siit edasi viia võib.

Taipamised vaikuses

Jah, kuigi me ei olnud täielikus vaikuses: meil olid endiselt loengud, oli lubatud kirjutada ja oli lubatud ka lugeda, siis ometi see ruum, mis loob väljas, kus inimesed austavad palvet mitte rääkida, on imetabane. Keegi ei lõhu ruumi mõttetute sõnadega, draamadega ja antakse aeg oma tundmustega istuda ja selgust luua. Tõeline väärtus seisneb selles, et me ei hakka tunde ega ego pealt jahvatama, mis sees toimub, ennast kaitsma või valima ohvrimentaliteeti, vaid lubame ajal tuua selguse.

Nii selgelt tunnetad ära energia, mis sind kutsub, mis eemale tõukab. Veel olulisemaks saavad inimühendused. Märkasin ühel hetkel, kuidas igatsen silmsidet, kallistust, puudutust. Ja nii umbes neljandal päeval kogesin, kuidas ma ei ole selles igatsuses üksi. Kuidas paljud meist hakkasid silmi ka rohkem teistele pöörama, silma sisse vaatama, lahkeid naeratusi jagama. Ja kohe on tunne, et oled veel sügavamas ühenduses. Ent sellist tundlikku ruumi saab kogeda vaid siis, kui oleme vaikuses. Ka kõik praktikad toimusid ilma taustamuusikata, need mida tegime õues, nende saateks loomulikult imetabased loodushääled.

Eriti tänulik olen selle eest, et telefonid ära võeti. Ma olen alati teadnud, et olen täielik ekraanisõltlane. Kas teadsid et keskmine inimene täna veedab ekraani taga oma elust 7-10 aastat?!??

Ja kui sa iseendale ausalt otsa vaatad, kas ehk oled sinagi sõltlane? Saan aru, et jah, me kõik oleme nagu mingid faking crackheadid, kes ilma oma ekraanideta olla ei suuda. Kes igal võimalikul hetkel sinna müra sisse ära kaovad, aina uut informatsiooni koguvad ja seeläbi ühessegi päris sügavusse sukelduda ei saa.

Üks suur asi on olla eemal sotsiaalmeediast, veel suurem asi internetist üleüldse. Ja sarjadest, filmidest.. Kuidas koguaeg läheme iseendist eemale, võrdleme end teistega, kaotame oma tundlikkust, väsitame keha ja vaimu. Ja mille nimel?

Nagu meie imeline õpetaja härra Wu ütles, siis YOU DON’T NEED AN iPhone, YOU NEED EYE CONTACT. Või nagu Hiina meditsiini loengust ka nii selgelt välja tuli, siis maks on seotud silmadega. Ja kui maksaenergia pole tasakaalus, siis meil pole suutlikkust olla see, kes me päriselt olla võiksime. Pole kasvu, pole alandlikkust, pole meelestatust, et ma saan anda rohkem. Maksaenergia taastub ajavahemikul kella 23st kella 3ni. Ehk kõige hullem aeg oma silmi ekraanile panna on just sel ajal õhtul. Kui maks peaks puhkama. Ja siis me imestame, miks ärkame väsinuna, energiat pole, jõudu, tahtmist, motivatsiooni pole.

Ja ma siinkohal ei väida, et peaks elama üldse ilma telefonita nagu härra Wu seda teeb, kuid olema oluliselt teadlikum ja tundlikum, millal, kui palju ja mille jaoks ma seda ekraani kasutan.

Päevakavale alistumine

Kuna me oleme harjunud elama nii nagu me elame, siis tekib vastumeelsus kõige uue, kõige tundmatu, kõige ettenägematu, kõige kontrollimatu ees.
Iroonia seisneb selles, et tegelikult me ei kontrolli seda elu, seda maailma. Ja muutus toimub, kui võtame vastu teadmise, et me ei tea.

Miks esimestel päevadel oli eriti raske, oli seetõttu, et ei tea, milline on ilm, kuidas mu keha vastu peab, mida süüa saab, millest mulle räägitakse. Kõik on tundmatu ja tekib vastuseis. Vastuseis tekitab aga rohkem vastuseisu. Kui alistuda ja see rütm omaks võtta, hakkab sellest kooruma välja täitsa uue tasandi vabadus. Vabadus kuulatada, mõista, mis täna on päriselt oluline.

Ma ei saa muuta seda, millele ma pole nõus otsa vaatama. Ehk teekonnale tuleb alistuda, misläbi saan endale ausalt tunnistada, kes ma olen ja kes ma võiksin olla. Ja selle asemel, et koguaeg mõnda uut väärtust enda ellu tuua, võtta sihikindlalt ja südamega vastu otsus, et ma järgin juba neid väärtuseid, mis mu elus olemas on. Et ma ei lase endal hõljuda kui tuulelipp, kui näen kusagil kergemat vastupanuteed, vana harjumust või mustrit, lihtsat naudingut. Ma olen siin, et iseendale otsa vaadata, mitte enda eest ära joosta, ma olen siin, et elada austavalt, väärikuses ja armastuses autentselt, mitte selleks, et näidata, et ma olen keegi, kes ma tegelikult ei ole.

Kui ma loon endast miskisuguse pildi, mis inimestele meeldib, et nad vaataksid mind austusega ja ohh, kui äge ma ikka olen, siis tegelikult ma ei meeldi inimestele ja seeläbi ma tegelikult ei meeldi ka iseendale, sest ma pole aus ja oma tões ja varjan osasid endast, kes ma tegelikult olen.
Ja sedasi saab ego pai, kuid tõeline mina on ikka üksi ja õnnetu.

Lihtne on öelda, mida teine teeb valesti, palju raskem on iseenda jamale otsa vaadata ja tunnistada, et mul on võimalik olla parem ja teha paremini.

Me võtame vastu armastuse, mida ise usume, et väärime

See tõdemus kõrvetab.
Sest nii lihtsalt on.

Kui ma iseend ei väärtusta, siis luban ka iseendaga käituda nii nagu pole ilus, siiras või armastav.
Kui ma ei ole enda väärtustes kindel, vaba ja omadel jalgadel seisev, siis see kajastub ka minu elus ja suhetes.

Ma usun siiralt, et mu armastusel pole piire ja armastus suureneb armastades ja armastusest ei ole kunagi puudu, kuid kõik algab enesearmastamisest ja enese väärtustele truuks jäämisele.

Vahet ei ole, mida ma siin elus teen, oluline on see, kuidas ma midagi teen, miks ma midagi teen. Ja kui ma mõistan miks, saan edasi pühenduda sellele, kuidas.

Ehk aitäh tee. Aitäh, et tood mulle mõistmise miks. Et tulla inimestega kokku, et ühenduda, et olla koos ruumis, kus oleme kõik võrdsed, kus saame panna südame esikohale.

Tee toob meid lähemale loodusele ja sellele mis on päriselt oluline. Mõistmine, empaatilisus. Et kõik olendid, kuid eelkõige loodus ise, on kõige tähtsamad. Kohe kui teeme midagi, et saada kuulsust, raha, tunnustust, oleme kaotanud siiruse.  Kui soovin, et mind väärtustataks, pean ma päriselt väärtustama ja tunnustama inimesi enda ümber.

Mõistan, et ma ei tee tööd endaga sellepärast, et mul oleks hea.

Vaid et kõigil oleks hea. Minul endal seal hulgas.

Pakkudes teed kellelegi, muudab see teda.
Tema muudab oma lähedasi.
Lähedased muudavad ühiskonda.
Ühiskond muudab maailma.

Nagu juba ennist mainisin, siis vastupanu tekitab vastupanu. Seda nii kehatasandil kui ka suhetes. Mis oleks, kui ei ajaks enam taga lihtsalt iseenda õigust, nii nagu ego seda soovib, vaid leiaks ühise joone, kõrgema tõe, millega mõlemad nõustume ja ei tee valeks viisi, kuidas igaüks meist sinna jõuab. Sest kõigil on oma tee, omad praktikad. Minu tee pole õigem sellepärast, et see on minu oma.

Üks ilus taipamine tuli ka koostöö ja suhete osas üleüldse: et partnerlus saaks olla kestev, on mõlemal poolel oluline olla avatud muutumiseks ja õppimiseks, olla vastuvõtlik teise poole õpetustele. Olla alandlik, kuid enesekindel. Ja et tõeline vabandus sisaldab endas alati sügavat mõistmist, et teine tunneb valu ning siirast vastutuse võtmist enda osa eest, mis valu tekitab. Samal ajal mõistes, et me kõik oleme ise vastutavad oma tunnete ja kogemuste eest. Et koos edasi minna, on oluline päriselt siiralt ja tõeselt näidata, et olen valmis muutusteks, et mul on võimekus olla parem ja minna edasi puhtama, austavama, hoidvama ja armastava koha pealt. Ja mitte kunagi ei saa kasutada iseenda taipamisi või kogemusi relvana teise vastu.

Miks ma seda kõike üldse kirja panen?

Kõige mõttetum on midagi teha sellepärast, et keegi ütles, et midagi tuleb teha ja just sedasi nagu tema ütles. Oluline on, et ma saaksin ise tunnetuslikult aru ja omad kogemused, miks ma midagi teen ja kuidas ma seda teen. Ja just seda sama põhimõtet tuleb SaZen meditatsioon mulle ikka ja jälle meelde tuletama.

Mu suvi oli kaootiline ja selles kaootilisuses kaotasin ma ka mõneks ajaks distsipliini ehk mõned päevad jäid meditatsiooni vahele, liikumist ja treeningut oli vähe, toitumine lappes.

Ma alustasin oma meditatsioonipraktikaga 25.detsembril ehk ikka alati iga päev valisin mõnel padjal istuda ja lihtsalt olla ning kogeda.
Suvel aga elasin 3 kuud erinevates kohtades ja loobusin oma armsast Tartu kodust mõneks ajaks. Armusin kevadel täiesti ebareaalselt tugevasti ja roosad prillid olid ees nii suured, et kõik iseenda väärtused lehvisid tuules ega olnud kindlalt maandatud.  Sain minna lahku ja seeläbi tunda veel suuri tundeid.
Sain tunda palju viha, ebasiirust, hoolimatust, aga ka iseenda õigustamist. Sain kasvada tormilise kiirusega, sain lähemale iseendale ja sügavama tunnetuse iseenda väärtustega. Sain kogeda eriti ilusaid hetki lähedastega ja mõista sõprussuhete sügavuse olulisust. Tegelt ka, aitäh musid, et olete. Ma armastan teid niiiii väga!

Aga ma kirjutan seda kõike siin selleks, et oleks tagasi vaadata, kuidas ma 2025. aasta septembrikuus elu nägin ja kogesin. Sest mu sees on teadmine, et see versioon minust on siin vaid hetkeks. Ja et ma koguaeg muutun ja kasvan ja arenen.

Kui ma eelmisel suvel panin kirja oma raamatu „Elusalt elades“ ja see alles nüüd jõuab teieni lugemiseks, siis juba täna ma tean, et ma pole enam see inimene, kes selle kirja pani ja nii mõnestki asjast arvan ma täna teisiti. Kuid see on okei. Ma ei võta seepärast ära võimalikkust teil teada saamaks seda Maarjat, kes oli siis, mis siis, et ta on täna juba teine.

See ongi just see kõige suurem taipamine, mille ma siit vaikusest endaga kaasa võtan. Lubada iseendal ja elul olla just nii nagu nad on. Sest elu ja mina ise oleme perfektsed just sellisena nagu oleme. Meenutades aga endale, et alati on veel tööd, mida endaga teha. Et ma ei saa kunagi valmis. Et minu tõekspidamised, arusaamad ja väärtused muutuvad elu jooksul. Kuid mis ei muutu, on austus, lugupidamine, armastus, vabadus, siirus.

Kui ma julgen end täna väljendada nii nagu ma olen, siis ma olen aus ja tõene. Mul ei pea olema õigus. Ja ma julgen tunnistada, kui eksin. Julgen näidata ka varjukohti. Sest elu pole kunagi ainult valgus ja see pole enam miski, mida ma taga ajan. Oli aeg, mil hõljusin haldjana maa kohal ringi, oli aeg, mil oli pime ja kole. Kuid teekond ise ongi tasakaal.

Täna ei vali ma ühtki praktikat teha selleks, et mingit seisundit taga ajada. Vaid selleks, et elada päriselt siin maailmas kõige parema versioonina iseendast. Praktikad, mis viivad mu korraks kõrgenenud teadvuse seisundisse, kuid ei luba mul seda maist kogemust siin edukalt elada, on pealiskaudsed ja seeläbi lõpuks mõttetud. Sest puudub sügavus ja seeläbi tekib vaid sõltuvus ja seisundi tagaajamine. Kõik ei ole alati kerge ja pehme ja mõnna. Ja see pole täna enam ka minu eesmärk. Elus on kõike, mis ei tähenda, et kerge ja pehme ja mõnna ei oleks hea või midagi, mida ei peaks kogema. Täiega luban kogeda, kui see hetk on käes, kuid ei vali silmi kinni pigistada, kui on raske ja ebamugav.

Nagu üks Zeni õpetaja kunagi ütles, siis „ahh, sul on kõik hästi ja mõnus? No oota hetk. :)“

Ma ei jaga siin täna, mida kõike veel teemaailma kohta õppisin, sest õppisin palju. Jagan täna iseenda taipamisi. Ja tean, et õpin ja taipan veel terve elu. Sest olen eluaegne õpilane.

Soovin aga meile kõigile, et märkaksime rohkem, miks ja kuidas me midagi teeme. Kas võtame täielikult oma elu eest vastutuse?
Kas valime kindlalt jääda endale truuks, kas hoolime päriselt või ainult näitame, et hoolime?

Sest kõik, mida me lõpuks vajame, on sisemine tarkus ja mõistmine. Ja seda ei saa keegi meile anda.

Mida aga mina saan teha, on luua ruum, kus inimene saab päriselt ühenduda ja kuulatada oma sisemist tarkust ja võtta aja, et mõista ning anda talle aeg, et olla mõistetud.

Ma saan ise olla arst ja ravim.

Tihti jääb mulje, et oleme oma kogemustes üksi ja ainult mina kogen seda maailma raskust. Reisime mööda ilma, et näha erinevaid inimesi ja kultuure, samas astudes sisse nende vannitubadesse, mõistame ikka, et igal pool on täpselt sama sitt. 🙂

Kuid ma võingi seda kõike siia jutustama jääda. Ja võib-olla loob see isegi mingit väärtust. Mida aga ise sel suvel kõige rohkem õppisin on see, et ma ei usalda enam lihtsalt ilusaid sõnu. Ma ei usalda lihtsalt teadmisi ja raamatutarkust. Mida ma usaldan on teod. Kehasta seda, mida sa räägid. Ole eeskuju. Sest muidu on see lihtsalt üks mõttetu eetri täitmine ja ego toitmine. Kui su sõnadel ei ole taga tegu ega kehastust, siis on need täiesti tühised.

Ehk suurim voorus täna minu jaoks on kehastada oma väärtusi. Elada nii, et saaksin juba täna väärikalt surra, sest elan nii nagu ise päriselt tõeseks pean.

Sedasi elades tuleb teele palju tõkkeid. Tuleb neid, kes sind proovivad pikali visata, naeruvääristada, ei-tea-kelleks tembeldada, sest sügaval sees nad teavad, et peaksid ka iseenda juures midagi muutma, endaga päriselt tööd tegema, kuid see on raske, see on ebamugav ja see on hirmutav.

Ma nüüd panen teekannu valmis.
Ja elan nii, et iga kauss, mille sees on aurav tee, saaks olla meeldetuletus elada südamega, austuses, harmoonias, puhtuses ja rahulikkuses.
Et iga kauss saaks olla meeldetuletus, et me oleme üks.
Et iga kauss saaks olla meeldetuletus, et läbi vaikuse, pühendumise, siiruse loome paika, kus meil kõigil on parem olla.

Teen seda ja järgin seda, mis teeb õnnelikuks ja loob täidetud tunde, mitte ei rihi enam ainult naudingute suunas. Ning märkan, et mitte elu pole täis maagiat, vaid elu ise ongi maagia. See, et saan elada ongi ime.

Sest miks keerutada mineviku kogemuste sees teadmises, et seda ei muuda enam niikuinii, kui tean, et luua saan vaid ägedamat tulevikku, kui pühendun töösse iseendaga? Ja seda ikka ainult selleks, et seda kogu maailmaga jagada.

Palju lihtsam on leida pehmus pingutuses, kui luua struktuuri lõtvuses ja kaoses.

Ja kõige selle lõpetuseks ütlen, et olen endiselt üks täiesti lihtne inimene. Inimene, kes ei võta ennast liiga tõsiselt. Kes eksib. Kes kukub maha. Kuid kukkugu ma kasvõi 999 korda, loeb see, et valin tõusta 1000 korda. Ja kõik see, mis ma siia täna kirja panin, on vaid kutse vaadata iseendale otsa, küsida iseendalt küsimusi, võtta kaasa see, mis kõnetab ja visata prügikasti see, mis ei kõneta.

Öeldakse ikka, et õpetaja ei ole selleks, et kedagi õpetada. Õpetaja on selleks, et küsida küsimusi, mis aitaksid iseendale lähemale ja luua suuremat selgust iseendast ning sellest, mis on päriselt oluline.

Blogi