Ehk lugu sellest, kuidas ilma passita USAst koju lendasin ja mis ma 3 nädalat Kanadas tegin 🙂

Oeh, ei teagi, kas alustada jutustamisega asjade toimumise järjekorras või võtta kohe ette see kõige põletavam teema ehk kuidas on võimalik ilma passita USAst Euroopasse lennata. Jätan vist aga selle maasika kõige lõppu hehe.

25.juunil asusin Tartu lennujaamast Seattle’i poole teele.
First of all, milline kingitus, et me jälle siit lõunast lennata saame, olin reaalselt Seattle’is kohal juba 12h pärast Tartus lennujaama sisenemist.

Ma olen juba harjunud, et Tallinna lennujaamas ei pea vedelikke kotist välja võtma ja kõik on chill ning iisi briisi. Seega ma liialt ei mõelnud, kui oma eeterlikke õlisid, šampoone, palsameid, hambapastat ja kreeme ja muid potsikuid pakkisin, et need kõik kenasti just selle 1l kotikese sisse mahuksid. Ehk ega nad tegelikkuses ei mahtunudki (kuigi koguseliselt mul ei olnud liiga palju vedelikke)ja mu imelised doterra šampoon ja palsam jäid juba kohe Eestimaale maha, sest Tartus on väga eeskujulikud töötajad seal turvakontrollis.

Muidu aga on Tartu vist küll mu uus lemmik lennujaam: pmst ole kasvõi 45 minutit enne lendu lihtsalt kohal (kui sul pole äraantavat pagasit), käi turvakontrollist läbi(seal polnud ühtegi inimest järjekorras) ja mine aga uhkelt ja sirge seljaga lihtsalt lennuki peale. Kõik sujus nagu kellavärk, kuigi kohalikud töötajad juba veidi hurjutasid minuga, et ma jään lennust maha, kui ma kiirelt ei lõpeta oma potsikute organiseerimist ühte pisikesse kotikesse. :))

Sel korral siis reisisin ainult käsipagasiga ja ausõna, see on ikka maailma parim viis lendamiseks, kui just pole tegu suusareisiga, kus on vaja vähe rohkem asju.

Saab ära unustada lennujaamade check-in sabades seismise, kohvri ootamise või pagasi kaotamise stressi. I mean, I have experienced them all ja täna valin pigem reisida nii kergelt kui vähegi võimalik. Ja kuigi olin reisil 3 nädalat ja kohver sai pakitud vägagi läbimõeldult, siis ikkagi oli mul 1 särk, mida ma kordagi selga ei pannud ehk saab küll veel kergemaks minna.

Valisin lennata Seattle’isse mitte Vancouverisse, sest esiteks olid lennuajad sedasi sobivamad ja soodsam oli ka. Lisaks sellele polnud ma veel kunagi Seattle’is käinud ja mul ikka oli väike huvi küll, et missugune see linn siis on, kus Starbucks alguse sai ja kus Grey Anatoomia tegevus toimub. Mult küsitakse ikka, et kus ma nii hästi ja soravalt inglise keelt rääkima õppisin ja no ilma naljata mängib Grey’s selles olulist rolli: koolis ma polnud kõige julgem ja osavam enseseväljendaja, tugeva grammatika põhja sain küll sealt, kuid sõnavara avardus kindlasti läbi sarjade ja hiljem loomulikult läbi reisimise ja erinevate tööotsade.

Üks küsimus, mis justkui on kõigile kõige põnevam ja mida mult tihti küsitakse, on kindlasti:

AGA KUST SA NII PALJU RAHA SAAD, ET NII PALJU REISIDA?

First of all, kuigi ma ei käi traditsiooniliselt ühel töökohal tööl, siis üllataval kombel, ma ikkagi teen tööd.. 😀 Ehk see on esmane vastus haha.
Naljakas on see, et kui muidu teiste rahakottides liiga palju ei sobrata, siis seda küsimust kuulen ma ikka ja jälle, et kuidas sa nii palju reisida saad.

Mõned salanipid mul ometi on, kuidas ma reiside jaoks raha leian:
– ma söön enamasti kodus
– ma ei käi väljas pidutsemas
– festivalidel, kontserditel käin pigem harva ja kui käin, siis enamasti olen seal tööl ehk ma ei kuluta vaid teenin sealt raha

– enne teemaailma sisenemist polnud mul kalleid hobisid, mille peale vaba raha läheks, täna on küll see muutunud

– mul ei ole ülalpeetavaid ehk kogu raha, mis loon, seda saan kasutada oma tarbeks

– šoppamine pole mulle kunagi meeldinud

– ma ööbin välismaal tihti, kuid kindlasti mitte alati, sõprade juures ehk hoian mõnusasti majutuse pealt raha kokku

– aeg-ajalt kasutan ka vana head Couchsurfing.com’i.
(Tegin seda ka sellel reisil ning ööbisin kolme erineva host’i juures kokku 6 ööd. Kahega vaibisin megahästi ja võin julgelt öelda, et sain endale kaks uut sõpra. Kindlapeale võib CS olla väga sketchy ja ka ebameeldiv ning mul on minevikust noore pliksina kogemusi küll, millele tagasi vaadates võiks küsida, et miks ma seesuguse valiku tegin ja lihtsalt sealt minema ei läinud, kuid täna tundes ennast ja osates lugeda inimesi juba ka läbi interneti, on minu viimaste aastate kogemused olnud pigem väga ägedad.
Vancouver’is näiteks veetsin 3 ööd ühe filmirežissööri ja muusikaprodutsendi juures, kes andis mulle mõnusalt privaatse toa ja oma vannitoa ning ma sain megaelamuse ja väga kifti uue tutvuse.)

Mis ma siis seal USAs ja Kanadas tegin?

Aasta 2020 lõpus lendasin ma Vancouverisse, et teha oma aastane working holiday. Sellest olen varasemalt blogis kirjutanud ka. Päris aastat täis ei tulnud, sest maailmas olid veidrad ajad ja mul tuli koduigatsus peale ehk veetsin kokku 8 kuud Kanadas, põhiliselt Whistleris, kus ma elasin ja töötasin.

Whistler on suusakuurort ja no need mäed on mind juba paar aastat tagasi kutsunud. Mul olid tegelikult ostetud lennukipiletid 2022 aasta sügiseks, kuid siis ma valisin lennuki peale mitte minna. Oli tunne jääda kodumaale juurduma ning sel hetkel oli see ainuõige otsus: hakkasin jälle regulaarseid joogatunde juhendama Tartu MyFitnessi klubides ja istusin palju palju teega vaikuses. Ehk endalegi üllatuseks, kuigi piletid olid olemas, valisin jääda koju ja usaldada sisetunnet.

Nüüd aga oli aegruum seikluseks õige: ma liiga palju plaane ei teinud. Teadsin vaid, et osalen oma sõbranna Mikaela joogaretriidil Bowen Islandil ning et veedan nädalakese Whistleris, kõik muu hakkas ise lahti rulluma vaikselt mõned päevad enne reisi ja siis juba reisi jooksul.

Seattle

Ma veetsin Seattle’is 3 päeva. Maandudes korjas mu host mu kohe peale ja suundusime järve peale purjetama: mulle meeldib, kuidas vahel lihtsalt mõned seiklused juhtuvad, kui sa lubad neil juhtuda. Üks teine kutt Couchsurfingust, äkki oli ta nimi Byron, kutsus inimesi oma purjepaadiga sõidule ja nii me seal siis mõned tunnid seilasime kuuese pundiga.
Teine päev kondasin nsm ringi ja kolmandaks päevaks broneerisin endale päevatripi Mount Rainier national parki. Ja kuigi ma ei näinud seda mäge ennast, sest ta peitis ennast udu taga, siis ometi oli nii ilus ja erakordne päev seal rahvuspargi metsades ja jõgede ja koskede vahel.
Enne kui Mount Rainier sai endale nimeks Mount Rainier, kutsus põlisrahvas teda Mount Tacoma’ks. Tacoma on kõikide vete jumalanna. See teadmine andis kohe hoopis teistsuguse ühendusetunde selle paigaga.

Vancouver island

Huvitav, kui ma mõtlema hakkan, siis sellel reisil on olnud vist kõige enam viperusi, mida ma eales sellise lühikese reisi puhul olen pidanud läbi tegema, kuid samal ajal on see reis toonud nii palju selgust, rahulolu, inspiratsiooni, kohalolu.

Seattle’ist sõitsin Victoriasse Clipper praamiga. Algselt pidin sõbranna Fatimaga Vancouver Islandil kohtuma, kuid ei õnnestunud seekord seda kohtumist ajastada. Üleüldse seekord enamus kohtumisi, mille olime sõpradega kokku leppinud, lihtsalt ei toimunud. Ja kui ma varem oleks sellest olnud kuidagi väga löödud või oleks seda võtnud isiklikult või kuidagi sedasi, et nad ei hooli minust või sellest, et ma olen pika reisi ette võtnud, et neid näha, siis täna on mu suhtumine hoopis teine. Armastus ei kao kuhugi, kui ajastatus lihtsalt ei joondu. Pole mõtet suruda mingit kohtumist, kui praegu pole selleks õige aegruum. Ma tean, et me taaskohtumised saavad toimuma just hetkel, mil need toimuma peavad ja need saavad olema niinii ilusad ja sügavad.

Lahe, et nii palju kõrvalepõikeid siin kirjutamisel tuleb.. 🙂

Merereis praamiga Victoriasse kestis äkki 3.5h, juba täpselt ei mäletagi ja võib peast kinni küll võtta, kui kuuled, kui palju selline väike väljasõit maksis. See on ainult jalakäijate praam ehk autoga sinna peale isegi ei saa ja selle ühe-otsa-pilet reedesel päeval maksis 150USD🤡. Veits ulmekas ikka. But that’s what life is like right now: ehk lihtsalt teadmiseks, kui ka seesugust trippi plaanid, siis edasi-tagasi sõita on oluliselt soodsam.

Viperustest rääkides, siis Kanadas algas saaga, mil mu SIM kaart lakkas mõneks päevaks koostööd tegemast. Ta juba veidi jukerdas USAs ka, kui mingitel hetkedel viskas lihtsalt SOS mode’i ja ei ühendanud ennast ühessegi võrku, kuid terve aeg Vancouver islandil ehk siis 2 päeva ei töötanud ta üldse.
Mingil hetkel ühendas ta korraks mind võrku ära ja mul õnnestus Tele2-te helistada ning täiega tahan kiita nende klienditeenindust. Nad tegid kõikvõimaliku omalt poolt, et mind aidata ja olukorda lahendada.
Kui öö oli möödas ja endiselt telefon end võrku ei ühendanud ja internet end ära ei ühendanud, helistasin läbi messengeri emmele, et ta uuriks, mis värk on.
Emps siis helistas Tele2-te uuesti ja sai teada, et nende süsteemis näitab, et mu SIM kaart oli viimati Kolumbias ja ma poleks nagu kunagi Kanadasse sisenenudki. Nad omalt poolt panid mulle tasuta peale ka 3GB datat (MEGAAITÄH selle eest) ja selgitasid erinevaid viise, kuidas ikka seda süsteemi resettida ja mis järjekorras telefon välja lülitada, SIM-kaart sisse panna ja manuaalselt võrk valida. Pärast kümneid ja kümneid resette oli olukord ikka sama, sai ainult alistuda ja lubada olukorral olla. Paari päeva pärast hakkas jälle ise tööle süsteem ja mulle tulid jälle sõnumid sisse ja sain jälle Mobiil-ID’d kasutada. See oli tore meeldetuletus, et on aeg ikka SMARTid endale teha ja et on mõistlik ikka oma vana reisitelefon ka teinekord kaasa võtta.
Maailmas on veidrad ajad ja veidrad energiad, ma üldse ei imesta, et tehnika vahepeal lakkab töötamast.

Igaaatahes, rääkides veel viperustest, siis Victorias ei saa bussi peal pileti eest kaardiga ega telefoniga maksta.

Peab olema täpne sularaha või siis pead kusagilt putkast ostma pileti või kaardi, kuhu saab rohkem raha peale laadida. Kuna olin just riiki saabunud, polnud mul sulli, ma ei teadnud, kust saab ka piletit või seda kaarti osta ja läheduses polnud ka ühtegi ATMi, lisaks ei töötanud ka telefon ega internet. Küsisin siis bussipeatuses kohalikult meesterahvalt, et mis ta selles olukorras teeks: olin sõbrannaga kokku leppinud, et lähen see kellaaeg bussi peale ja et ta korjab mu 45 minuti pärast teatud peatusest peale. Ja mul polnud võimalik temaga vahepeal ühenduda. Mees ütles, et mine bussi peale ja lihtsalt selgita bussijuhile oma olukorda, küll ta sul sõita laseb. Ja täpselt nii oligi: rõõmsameelne ja lahke bussijuht andis mulle koguni päevapileti, et sõitku ma täpselt nii palju kui tarvis on ja kinnitas, et kõik on korras. Oeh, kuidas mulle meeldib kanadalaste lahkus ja abivalmidus.

Langfordis võttis mu sõbranna Hayley mu peale: reaalselt siis üks minu kolmest sõbrast, kellega õnnestus seekord ka taaskohtuda ja ilusaid hetki jagada. Veetsime päevad süües, iidsetes metsades jalutades ja koski vaadates. Mõnus rahulik aeg oli seal.
Paar päeva hiljem viisid Hayley ja ta partner mind aga juba järgmise praami peale ja mõned tunnid hiljem olingi jõudnud Vancouverisse.
Vancouveris käisin teepoodides ja jätsin jälle paarsada dollarit nende aroomidesse ja hiljem sõime mu hostiga mõnusasti India restoranis kõhud punni.
Aeg Vancouveris oli üürike, sest spontaanselt veetsin Seattle’is ning Vancouver Islandil veidi rohkem aega ja ma olin endale rentinud nädalaks ööbimise Whistleris oma sõbra Egoni sõbra Martini kodukeses. Ehk elu kandis nii mõnusasti, et Martin oli parasjagu reisimas ja ta tuba oli vaba ning mina sain hoitult tema pesakeses aega veeta.

Viperustega jätkates, siis loomulikult otsustas veeboiler Martini korteris katki minna just ajal, mil mina seal olin 😀 ehk 1 ööpäev meil vett üldse polnudki ja ma sain käia hambaid pesemas ja vetsus lähedalolevas kohvikus ning paar päeva ei olnud sooja vett..
Ometigi oli mul Whistleris nii mega aeg: matkasin radadel, mille lähedal varem elasin, sain gondliga sõita mäe otsa ja lumevallide vahel jalutada, sain SUP-lauaga jõe peal voolata (ja vette sisse kukkuda ja peaaegu oma telefoni jõe põhja ära kaotada) ja järve peal kulgeda. Sain Egoni sünnipäeva tähistada ja talle Muhu leiba tuua, sain Squamish valley’is autos magada ja Lillooeet lake’i ääres privarannas maagilise šokolaadiga rännata, võrkkiiges magada ja olla tunnistajaks täiesti müstilisele õhtule/ööle, mil reaalselt mitte ühtegi sääske järve ääres ei olnud.
Sain teha ühe pika matka Iceberg lake’i äärde ehk matkata ülesmäge u 9km ja sama palju muidugi alla ka. Sain esimest korda elus kogeda, mida tähendab saada reie sisekülgedele runner’s rash ehk see kipitav valu oli ikka täiesti rets ja humbling.
Sain süüa Mac’is McFlurry’t ja Samurai Bowl’is ramenit ning tõdeda, et kuigi olin seda paika igatsenud, siis sinna tagasi elama minna ma kindlasti ei soovi. See ring on täis saanud, sellega on täielik rahu.

Viperus number 2786 (I’ve lost count praeguseks hetkeks.. :D) oli see, et mul oli valearvestus, mis päeval mu joogaretriit algab. Olin veendunud, et see algab teisipäeval: olin endale broneerinud varahommikuse bussipileti Vancouverisse, kust Taylor (joogaretriidil osaleja, kellega saime lõpuks megahästi läbi), pidi mind peale võtma. Ma olin kell 12:30 ehk kokkulepitud ajal kenasti õiges kohas ja kui saatsin sõnumi oma asukohaga ja et ma olen ready to go, sain vastuseks, et see you tomorrow at 12:30.. hahaha
Korraks käis kerge ärevuse põige kehast läbi ja ma olin ikka veendunud, et mul on õigus, mitte tal, aga võite ainult korra arvata, kellel päriselt õigus oli..

Nii ma siis hakkasin endale hotelli otsima kesklinnas, midagi, mis jääks 200€ piiresse, sest hei, mulle ei meeldi magamise eest mingit ulmehinda maksta.
Tänase päevani on küll mu krediitkaardil peal broneering 370€ peale, kuid reaalsuses peaks olema see summa vaid pool sellest, eks saame näha. : )))
Veetsin kogu päeva ja tulevase hommiku hotellis: tegelikult oli mega end korra konditsioneeril lasta jahutada ja hetk võtta, et lihtsalt olla. Tellisin Uber Eatsist süüa, vaatasin Netflixi ja molutasin nsm. Ehk õnnistus õnnetuses.

Katse number kaks jõuda Bowen Islandi retriidile algas järgmisel hommikul. Jalutasin pool tunnikest kohtumispaika (mulle nii meeldib, kui jalutatav Vancouver on ja kui lihtne on jalutada, kui reisid ainult käsipagasiga). Seekord oli õige päev, õige kellaaeg ja õige kohtumispaik ja võis teekond rahulikkuse ja inspiratsiooni oaasi alata.
Ma tegin nii Instagrammi kui FBsse ka postituse oma kogemusest retriidil ja kuigi ma ise valin osaleda retriitidel u korra iga kahe aasta tagant, siis võib juhtuda, et ma hakkan seda poole tihedamini tegema. Sest see on lihtsalt niiii väärtuslik aeg nii iseendaga, kui ka võimalus kohtuda inimestega, kellega tõenäoliselt mitte üheski teises kontekstis elu teid kokku ei viiks. Ma usun, et miski siin elus ei ole juhuslik ja nii ka kohtumised inimestega.

Ma lülitasin retriidi ajaks telefoni airplane mode’i peale ja lihtsalt tahaks kõikide mägede otsast hõigata kui kerge ja samas kui vabastav on olla offline ja samal ajal päriselt ühenduda nii endaga kui inimestega enda ümber.
Telefon oli audis 80h järjest, mis on kindlasti mu vähemalt 5 aasta rekord, lisaks ei avanud ka arvutit. Kui algul kogesin ärevust, siis hiljem oli täiega bliss. Ja sellises ruumis oli niivõrd kerge lõdvestuda lihtsalt endaks olemisse: kellelegi ei ole vaja midagi näidata, midagi tõestada, vestlust aretada. Oli nii palju hetki loomulikus vaikuses või koos puslet kokku pannes. Oli hetki sügavateks vestlusteks. Oli koos minemisi, oli üksi olemisi.
Mikaelale maailmasuurim tänu. Tema tegemistega saad end kurssi viia tema kodulehel: mikmill.com

Retriidilt naasin tagasi Vancouverisse, kus olin veel 2 ööd ja 2 päeva. Viimasel päeval tuiasin veel turistina mööda linna ringi: küll käisin steam clocki juures kui ka Stanley parkis, küll astusin sisse suveniiripoodidesse, küll sõin ramenit ja ostlesin Wholefoodsis.

Panin kella 7:15 äratuse, et hommikuse 9:15 bussi peale jõuda, mis mind siis Vancouverist otse Seattle’i lennuki peale pidi viima.
Kuid viperus500 palun ehk kui äratuskella peale silmad lahti tegin, nägin ka sõnumit FlixBusilt, et minu reis on tühistatud. Järgmine buss läks välja alles kell 13 ehk ma poleks sellega kuidagi oma lennuki peale jõudnud..
Küsisin siis refundi, aga nende veebileht viskas ainult errorit ja lõpuks enam ei näidanud mulle isegi minu booking numberiga ühtegi broneeringut. Ehk koju jõudes ootab ees lõbus protsess, et raha tagasi saada.
Hommikul polnud aga aega sellega liialt möllata, leidsin uue bussi, ostsin pileti, panin sisse oma passi andmed (MUL OLI SIIS VEEL PASS :)))) ja sain endale kohakese CanTrail bussi peale.

Täpselt kell 9:00 läks buss välja ja juba poolteist tundi hiljem olime piiri peal ja see oli ka viimane koht, kus oma passi nägin. Piiri peal oli tore tädi, naeratas mulle ja andis mulle ka passi tagasi (selles võin kindel olla, sest mäletan, et mul oli pass käes ja lisaks helistasin hiljem lennujaamast piiripunkti ning olin 10 minutit ootel, kui nad mu passi otsisid, kuid tulemusteta). Tulin rõõmsalt ka pagasikontrollist läbi ja mäletan, et uurisin bussijuhilt, kuidas ma bussijaamast lennujaama saan. Ta selgitas, et kohe kõrvaljaamast läheb metroo ja et see on super simple.
Bussis lugesin läbi Brianna Wiest’i raamatu „Salt Water“ ja siis suikusin umbes pooleteiseks tunniks unne. Mäletan veel, kuidas bussijuht palus vaadata, et kõik meie isiklikud asjad oleksid meiega, enne kui bussist väljume. Ma olin nii veendunud, et mul oli kõik olemas, et ma kohe päris kindlasti ei kontrollinud, kas mu pass on selles kotikeses, kus ta tavaliselt on. Kontrollisin ainult, et see kotike on mu seljakotis ja seal ta ka oli. Ehk kas ma jätsin oma passi bussi või kadus see ära kusagil mujal, ma ei tea, kuid praegusel hetkel seda postitust lennukis kirjutades mul igatahes enam passi ei ole.

Kuid enne veel kui ma lennujaamas pärast turvakontrolli järjekorras seismist avastasin, et mul passi pole, käisin ma Seattle’is Chinatownis söömas, Bubble tea’d joomas ja ostsin endale veel loomulikult kaasa ühe puerhi koogikese aastast 2015.
Kuidagi nii loomulikult oli bussijaam täpselt Chinatownis ning Bubble Tea tagaruumis teepood ja maailma kõige nunnum kutt seal müüjaks.

Läksin edasi aga rõõmsalt metroo peale, laiutasin seal üle kahe istme täielikus lõdvestumises ja südamerahus, et jõuan mõnusasti 3h varem lennujaama, mida ma muidu mitte kunagi ei tee.
Lennujaama jõudes olin veel endaga extra rahul, et mul ainult käsipagas on ja et mul check-in kenasti tehtud, sest Finnairi laua taga oli mingi täiesti ulme pikk järjekord. Sellest järjekorrast ma pääsesin, kuid turvakontrolli nii umbes 20-minutilise saba seisin ikka ära.

MUL EI OLE PASSI

Vahetult enne, kui jõudsin siis selle onuni, kes kontrollib su pardakaarti ja dokumenti, võtsin seljakoti seljast ja võtsin kätte kotikese, kus sees mu pass oleks pidanud olema koos mu teiste dokumentidega. Kõik muu oli kotikeses alles: ID-kaart, juhiluba, pangakaardid, isegi kõrvarõngad ja mõned Kanada mündid. Mida aga värisevi käsi avastasin, oli see, et PASSI POLE! Ma pole paanitseja, kuid käte värisemist ei suutnud ma küll tagasi hoida. Läksin siis järjekorrast veidi eemale, ütlesin, et ma kaotasin passi ja asusin seda usinasti oma kotist otsima. Kuid mida pole, seda pole. Ma ise arvan, et jätsin selle bussi, kuid kuna ma ei saanud bussifirmaga ühendust, siis ma ei saa selles päris kindel olla. Samas pole väga loogiline, et keegi selle oleks ära varastanud sedasi, et muud asjad mulle alles jätab.

Hetk, mil sain aru, et mul passi pole, hakkasin mõtlema, et mis edasi. Et kuidas ma ikka koju saaks. Lennu väljumiseni oli sel hetkel aega ca 2.5h.
Hakkasin vaikselt helistama: kõigepealt bussifirmale: call failed over and over again. Lahe.. ühtki kõnet jälle teha ei saa. Siis proovisin välisministeeriumisse helistada: jälle call failed. Okei, Maarja, mõtle nüüd, mida teha.. Proovisin läbi messengeri vanematele helistada, kumbki ei vastanud, sest fair enough, Eestis oli kell pool kaks öösel.

Olgu, julgel sammul edasi: otsisin lennujaama töötaja, kes proovis minu asemel Amtraki helistada (bussifirma Cantrail on Amtraki tütarettevõtte). Neil oli aga ooteaeg 30 min. Okei, this is not going to work, isegi kui mu pass seal on, siis õigeks ajaks see lennujaama ikka ei jõua, et ma lennuki peale jõuaks.
Edasi viis tee mind infoletti, sest soovisin laenata telefoni, millega teha international call. Infoleti mees oli aga esimene, kes ütles, et äkki sa saad ikkagi koju lennata, kui sul on olemas oma kohalik ID-kaart. Sest ma soovin ju riigist väljuda, mitte siia siseneda. Soovitas mul minna tagasi sinna pika järjekorraga Finnair’i check’ini laua juurde ja uurida, mis nad arvavad.

Kui samme sinna suunda seadsin, siis alustas mu telefon taas koostööd ning sain välisministeeriumiga ühendust. Jällegi oli tore teenindaja, kes ütles, et ma võin ju proovida, kas mind lastakse lennule, kuid nad kindlasti mitte ei pea seda tegema ja tegelikult on mul lendamiseks ikkagi passi vaja ja passi saab taotleda Seattle’is olevast konsulaadist. Selle jaoks on aga vaja 2 dokumendifotot, aeg kokku leppida ja siis saab mõne tunniga miski ajutise reisidokumendi, millega võib lennata.
Sounded like sooo much work and so much hassle, seega otsustasin proovida seda varianti, et äkki mind ikkagi lastakse lennu peale.

Teekond turvakontrollist lennuki peale

Praeguseks hetkeks on lennu väljumiseni jäänud umbes 2h. Endiselt piisavalt aega, et imed saaks juhtuma. Sujuvalt pääsesin uuesti turvakontrolli järjekorras seismisest, sest mu nägu oli töötajatel meeles ja minu nutusena näiv olukord neile teada.
Jõudsin passikontrolli onuni, kes ütles, et teoorias ma võin sind turvakontrollist läbi lasta, kuid piirikontrollist sa ju läbi ei saa, for international travel you need a Passport.
Näitasin talle oma ID-kaarti, juhiluba ja passi koopiat (mul on arvutis alati olemas pilt passist). Kutsuti järgmine mees, kes oli ühenduses veel kellegi järgmise inimesega ja nii umbes 15 minuti möödudes otsustasid nad mu turvakontrolli lasta.
Okei, esimene kadalipp läbitud. I’ve got this. Kõik mu kotid sobrati korralikult läbi ja tehti pommitestid, et ega ma ikka kindlasti terrorist ei ole või narkootikume ei smuugelda. Läbisin ka selle testi edukalt, kuigi oli päris aeganõudev.

Edasi juba kiirustasin oma värava juurde samal ajal proovides ikka Amtrakiga ühendust saada (edudult). Sõitsin miski rongikesega oma väravale lähemale ja väravasse jõudes selgitasin olukorda.
Seal sain jälle oodata pea pool tundi, kuni jõudis kohale nende supervisor. Kuigi oli töötajaid, kes ütlesid, et ilma passita ei ole võimalik lennuki peale saada, oli ka töötajaid, kes naeratasid ja pigem julgustasid. Ma enesekindlalt muidugi ütlesin ka, et mulle öeldi välisministeeriumist, et ma kindlasti saan koju lennata, et passi puudumine pole probleem. 😀 Enesekindlalt, kuigi endiselt värisevate kätega. Samal ajal kui seal supervisorit ootasin, lobisesin ühe eriti toreda USA vanahärraga, kelle tütar Soomes elab (mul on Helsingis ümberistumine).

Supervisor jõudis ja rääkisin talle kogu loo rahulikult ära. Olin letti löönud ka oma ID-kaardi, juhiloa ja pildi oma passist ning kinnitasin veelkord, et mulle goverment official ütles, et ma saan koju lennata.
Abivalmis hindu mees helistas jällegi kellelegi veel tähtsamale ninale ja sealt edasi saatis emaili kusagile Soome koos fotoga minu dokumentidest. Umbes täpselt siis kui oli käes official boarding time, ütles mees mulle, et I’ve got good news for you from the Finnish boarder Control: you are allowed to board the flight and you can go home.

Kuigi mul oli koguaeg tunne, et ma saan koju, siis oli ometi omajagu närvikõdi, omajagu higistamist, sügavat hingamist ja lihtsalt lubamist. Vahel tundub mõni olukord täiesti sürreaalne, täiesti uskumatu, kuid ma kordagi ei lakanud uskumast, et see ongi päriselt ja sellega tuleb nüüd tegeleda.

See oli järjekordne meeldetuletus olla veel suuremas kohalolus ja veel suuremas teadlikkuses ning märkamises. Mõtted ja sõnad loovad reaalsust ja nad manifesteeruvad täna kiiremini kui eales varem. Retriidilt lahkudes märkasin, et mu passikotike oli laua peal ja ütlesin lause: „I wouldn’t want to lose my Passport.“ Universum ei mõista eitust, tema kuuleb jaatust. Tahan arvata, et ma ise lõin endale selle situatsiooni ja see manifesteerus reaalselt 3 päeva hiljem. Kui soovin teadlikult oma elu luua, siis pean teadlikult ka märkama, milliseid sõnu kasutan. Lesson learned.

Kui aga jätta kõik need viperused kõrvale, siis oli see reis kindlasti mu üks lemmikumaid, sügavamaid, ilusamaid, avatumaid. Ja need viperused lihtsalt lisavad juurde omajagu vürtsi, väljakutseid, leplikust, spontaansust, julgust, iseseisvust. Kõik alati laheneb ja kõik on alati okei. See, mis minuga juhtub, ei ole üldse miski karistus kuskilt väljaspoolt vaid minu sisemaailma peegeldus ning annab võimalikkuse seeläbi veel rohkem kasvada, armastada, olla tähelepanelikum ja iseennast inspireerida.

Blogi Kanada Reisimine artikkel blog eesti elustiil